Emotsionaalne intelligentsus ja õnne valem

Ametnikud tellivad loovuse seminari, tehasetöötajad tahavad seikluskoolitust metsas, juristid hakkavad vabastavat hingamist praktiseerima ja programmeerijad lähevad muinasjutumaailma seiklema.

Kaasaegne haridus tegeleb valdavalt loogilis-matemaatilise, keelelise ning ruumilise võime arendamisega ning emotsionaalne intelligentsus kas omandatakse kodus või jääbki see osa inimeses välja arendamata. Paljud inimesed, saades oma nn kreenis olemisest teadlikuks, hakkavad otsima teed, mis viiks neid tasakaalule lähemale, teisisõnu asuvad arendama oma emotsionaalset kirjaoskust. Sama juhtub organisatsioonidega. D. Goleman on emotsionaalset intelligentsust kirjeldanud põhjalikult oma populaarsetes raamatutes, mille kahele aspektile, eneseregulatsioonile ja motivatsioonile, heidame siinkohal veidi valgust.

Õpitud abitus ja positiivsed emotsioonid

Meil on imepärane võime juhtida oma mõtteid ja tundeid. Ning samas oleme me mõjutatavad teiste inimeste poolt. On leitud, et osad inimesed usuvad, et nad on oma elu peremehed ja see, mis nende elus toimub, sõltub inimesest endast. Teised kalduvad uskuma, et nende elu kujundavad mingid välised jõud nagu saatus, ülemus, õnn või jumal. Seda uskumust saab tugevdada, kui võtta inimesel ära võimalus kontrollida oma tegevuse tulemusi. Seda nimetatakse õpitud abituseks. Kui inimene tunneb, et ta ei saa oma keskkonda kontrollida, siis tema õppimisvõime kahjustub. Õpitud abituse tulemuseks on enesekindluse vähenemine, nõrk probleemilahendusvõime, tähelepanu hajumine ja lootusetuse tunne. Inimene hakkab end tajuma ohvrina, kelle elu sõltub välistest tingimustest. Kui uuriti haigete paranemisprotsessi, siis selgus, et need haiged, kes omasid rohkem infot oma haiguse kohta ja uskusid, et nad ise saavad oma paranemisele kaasa aidata, said kiiremini terveks, kui need, kes uskusid, et paranemine on arstide või jumala kätes. Viimastel aastatel on Martin Seligman keskendunud positiivsete emotsioonide uurimisele, otsides vastuseid küsimustele, kuivõrd positiivsed emotsioonid on arendatavad ning milline on nende mõju inimese elukäigule. Seligman pakub oma raamatus „Ehe õnn” lugejatele õnne valemi:

H=S+C+V
H-õnn
S-pärilikud eeldused
C-eluseigad
V-tahtega kontrollitavad olukorrad

Umbes pool õnne ja õnnetuse tunnete skaalast saame me sündides kaasa. Meil on nn päritud õnnelikkuse määr, mis kipub meid tagasi tõmbama oma tavapärasele õnnelikkuse tasemele isegi siis, kui meil elus hästi läheb. Katse 22 loteriivõitjaga näitas, et mõni aeg pärast võitu olid nad tagasi oma õnnelikkuse tavatasemel ega erinenud võrdlusgrupist, kes võitu polnud saanud. Martin Seligman kirjeldab eluga rahulolu uuringut, mis viidi läbi 40 erineva ostujõuga maal. Uuring hõlmas kümneid tuhandeid inimesi. Toome siinkohal mõned võrdlused: kui USA-s võeti ostujõudu kirjeldavaks arvuks 100 ja eluga rahulolu oli 7,7; siis Eestis on samad arvud 27 ja 6,0; Lätis 20 ja 5,7; Hiinas 9 ja 7,3 ning Indias 5 ja 6,7. Rahvapärane ütlus: raha ei tee õnnelikuks, sai kinnitust soliidses teaduslikus uuringus.

Positiivsete emotsioonide kasvatamine

Kuidas saavutada oma pärilikult määratud õnnelikkuse ülempiir? Veel enam, kas on võimalik ületada oma päriliku õnnelikkuse määra? Tundeid, nii positiivseid kui negatiivseid, võib seostada ajaga – mineviku, oleviku ning tulevikuga. Minevikust mõeldes tekitavad positiivseid emotsioone rahulolu, tegusus, meelerahu ja saavutuste üle uhkuse tundmine. Kestvaks rahuloluks minevikuga on Seligmani sõnul kaks teed: – väldi mõtteviisi, et minevik määrab tuleviku, – muuda meenutusi tahte abil: õpi olema tänulik ja andestama ning kibedust hajutama. Tulevikku puudutavad positiivsed emotsioonid puudutavad usku, usaldust, enesekindlust, lootust ja optimismi. Lootus ja optimism tagavad tugevama vastupanu negatiivsete elusündmuste puhul nagu töö kaotamine, haigused, petmine jm. Lootus ja optimism on kujundatavad. Parim tee nende kujundamiseks on pessimistlike mõtete äratundmine ja nende vaidlustamine. Kui teil õnnestub tõhusalt vaidlustada ebaõnnest või negatiivsetest elusündmustust johtuvaid uskumusi, siis suudate muuta oma masenduse reaktsiooni tarmukuseks ja heaks enesetundeks.

Neli moodust, kuidas saavutada enesega vaieldes häid ning veenvaid tulemusi.

1. Argumendid – kõige veenvam viis oma negatiivseid uskumusi muuta on tõestada, et nad ei vasta tegelikkusele. Ole nagu detektiiv, kes küsib: „Aga mis seda tegelikult tõestab?” Saades halva hinde ja arvates, et oled klassis kõige viletsam õpilane, kontrolli fakte. Millised olid teiste hinded? Millist osa sinu koguteadmistest test hõlmas? Kui suurt osa oma potentsiaalist kasutasid töö sooritamiseks?

2. Alternatiivid – kõigel toimuval on alati rohkem kui üks põhjus. Vaidlustamaks oma uskumust, et sul oli klassi nõrgim töö, mõtle erinevate põhjuste peale, millest halb hinne võis tingitud olla. Otsi asjaolusid, mida saad ise muuta (ei õppinud piisavalt), mis olid olukorraspetsiifilised (aeg oli lühike nii paljude ülesannete jaoks) ja mis tulenesid sinust mittesõltuvatest välistest tingimustest (õpetaja hindas ebaõiglaselt).

3. Järeldused – faktid ei pruugi sind alati toetada ja tegelikkus võibki olla sinu vastu. Sel juhul kasuta paanikatõrjet. Kui tegelikkus on negatiivne, kas see ikka on maailma lõpp. Mis on kõige hullem, mis võib juhtuda antud tegelikkuses. Kas klassi nõrgima tulemusega test tähendab, et sa ei saa kunagi tööd? Või et sa ei saa õppida erialal, mis sind huvitab?

4. Kasulikkus – Paljud inimesed ärrituvad maailma ebaõigluse peale. Miks just mina – on ilmselt tuttav mõtteviis. Mis kasu on hoida kinni teadmisest, et maailm on ebaõiglane ja olla pidevalt valmis selle uskumuse tõestusteks. Parem mõtle, mida saab muuta tulevikus. Ja kuidas edaspidi ebaõiglusest tulenevaid juhtumisi muuta. Kui äpardused juhtuvad, kasuta nad ära ja alusta nendega sisedialoogi.

Naudi hetke

“Nautlemine on kiires elus tormavale kaasaja inimesele võõras, see tähendab hetkes olemist ning just selle hetke naudingute märkamist.”

Käesoleva hetke õnnetunne koosneb mitmetest komponentidest, sealhulgas mineviku ja tuleviku õnnest. Kirjeldame siinkohal kahte: naudinguid ja rahulolu. Naudingud ehk lõbud tekivad seoses aistingute ja tunnetega ning on sama kergesti haihtuvad kui nad tekivad. Rahulolu kestab lõbudest kauem, ta hõlmab mõtlemist ning seletust. Teda toetavad meie võimed ja eelised. Naudingute paljundamiseks soovitatakse neid kohandada, õppida nautlemist ning ärksat tähelepanu. Jaota naudingud ajas laiali. Kui kuulad oma lemmikmuusikat või sööd lemmiktoitu iga päev, harjud sellega ja nauding kaob. Katseta, milline on paras intervall, et nauding oma lemmiktegevustest säiliks. Nautlemine on kiires elus tormavale kaasaja inimesele võõras, see tähendab hetkes olemist ning just selle hetke naudingute märkamist. Nautlemiseks: võta vastu kingitused ja kiitus, avalda tänu kiituse eest, unusta end hetke imetlemisse ja mõnule imetluses. Meelte teravdamine on vastand hooletusele. Me tegutseme automaatselt ega märka tohutul hulgal läbielatut. Sööme toitu märkamata maitset, sõidame autoga nägemata, mis toimub ümberringi, veedame aega lähedastega, teadvustamata, et nad on muutnud soengut või muretsenud prillid. Ärgas tähelepanu vajab aega ja süvenemist. Idamaised meditatsioonitehnikad aitavad hästi ärksat tähelepanu kasvatada. Ja lõpuks rahulolust. Kas oled kogenud, kuidas mõnikord aeg peatub, kui oled süvenenud millessegi ning unustad ümbruse. Seda nimetavad psühholoogid voo seisundiks ja tavaliselt kaasneb sellega rahulolu. Rahuldustunde psüühilised komponendid on paljude inimeste kirjelduste põhjal järgmised: ülesanne nõuab pingutust ja vilumust; keskendumine; selged sihid; kohene tagasiside; sügav, pingutuseta süüvimine; kontrollitunne; enesetunnetuse kadumine ja aja seiskumine. Voo seisund on võimalik, kui teed seda, mille jaoks sul on võimed, oskused ja huvi.

Rahulduse saavutamiseks oma tööst:

– määra kindlaks oma sünnipärased võimed

– vali töö, milles saad neid iga päev rakendada

– kohanda oma tööd nii, et saad neid iga päev rakendada

– kui oled juht, vali tööle inimesed, kellel on kõige enam võimeid antud töö jaoks ning võimalda töötajatel oma töö nii ümber korraldada, et nad saaksid oma võimeid maksimaalselt kasutada.